Noorte vaimne tervis oli halvenev juba enne pandeemiat, kuid mitmed uuringud kinnitavad, et COVID-19 kriis lisas depressiooni, pinge ja ärevuse taseme tõusu kõigist vanusegruppidest just noortele. Nii said noored kriisis kõige enam kannatada. Kriis mõjutas noori mitmel viisil ja eri tasanditel.
Käesolev artikkel on ülevaade Euroopa Komisjoni 2022. aasta novembris avaldatud raportist „COVID-19 pandeemia mõju noorte vaimsele tervisele“, mis põhineb Youth Wiki riiklike korrespondentide vastustel (analüüsi perioodiks oli märts 2020 kuni märts 2022), RAY võrgustiku, Eurobaromeetri ja UNESCO kvantitatiivsetel materjalidel.
Põhjusi, miks noorte vaimne tervis halvenes just pandeemia ajal, on mitmeid: mure oma pereliikmete tervise pärast, finantsraskused, vähenenud füüsiline aktiivsus, sotsiaalse suhtluse katkemine, suurenenud aeg online’s, koolide sulgemine ja sellega seonduvad lüngad teadmiste ja oskuste omandamisel, mis pikas perspektiivis mõjutab noorte positsiooni tööturul. See kõik pani noori tundma hirmu, frustratsiooni ja teadmatust tuleviku osas. Lisaks kaotas sel perioodil palju noori töö – olles peamiselt palgatud nendesse sektoritesse, mis pandeemia ajal kõige enam kannatada said.
Noorte populatsiooni hulgas on eriti haavatavamad grupid, keda koroonakriis mõjutas kõige enam: noored, kel olid juba enne pandeemiat vaimse tervise mured (neil oli keerulisem saada ligipääsu teenustele), LGBT+ noored (eriti need, kel oli keeruline kodune keskkond) ja vähemate võimalustega noored (puudulik internetiühendus ja arvutite olemasolu vähendas sotsiaalset suhtlust ja võimalust osaleda distantsõppel muutes need noored kõige tundlikumaks sotsiaalsele kõrvalejäätusele).
Euroopa Komisjoni raport näitab, et meetmed, mida riigid rakendasid koroonapandeemia mõju vähendamiseks noortele, jagunesid kuude kategooriasse: vaimse tervise teenused (rakendas 27 riiki), haridus (25 riiki), informeerimine (22 riiki), noorsootöö (16 riiki), vaba aeg (15 riiki), sport (10 riiki). Igast meetmest alljärgnevalt lähemalt
1. Vaimse tervise teenused
Sotsiaalse suhtluse vähenemine suurendas noorte depressiooni, ärevust, somaatilisi kaebusi, agressiivset käitumist ja vähendas noorte psühholoogilisi tugevusi. Kehtestatud piirangud tekitasid noortes teadmatuse tuleviku osas, tunde, et midagi ei saa ette ennustada, mis omakorda tekitas noortes jõuetuse ja ebaturvalisuse tunde.
Eurobaromeetri uuringus, mis viidi läbi 15-24 aastaste noorte seas, küsiti, kuidas on hakkama saada koroonaviiruse pandeemiaga, eriti kehtestatud piirangutega. Selgus, et kõige keerulisem periood oli noorte jaoks 2020-2021 talv, mil 40% noortest ütles, et hakkama saamine on raske ja 13% ütles, et hakkama saamine on nii raske, et see ohustab vaimset tervist. Pandeemia esimeses faasis (suvel 2020) olid vastavad näitajad 30% ja 6% ning 2021. aasta kevadel 38% ja 10%.
Milliseid meetmeid riigid rakendasid? 46% vastajatest tõid välja, et ennekõike pakuti ligipääsu psühholoogilisele toele (ehk mitte-meditsiinilist abi). Suurendati investeeringuid vaimse tervise teenustesse (Belgia), pakuti infot ja tuge enesehooleks (nt Montenegro arendas mobiiliäppi, milles jagati tegevusi ja harjutusi, et toetada enda emotsionaalset heaolu, vähendada ärevust ja suurendada kasutajate teadlikkust oma psühholoogilistest vajadustest), käivitati spetsiaalsed telefoniliinid (Serbias aitasid professionaalsed nõustajad lastel ja noortel hakkama saada ärevuse ja üksildusega, sh jagades infot, kust saada edasiseks abiks vajalikke teenuseid).
2. Haridus
Koolid ei ole paigaks, kus toimub üksnes õppimine ja areng. Koolid aitavad kaasa ka igapäeva harjumuste kujunemisele, pakuvad sotsiaalseid kontakte, emotsionaalset toetust õpetajatelt, füüsilist aktiivsust ja kogukonda kuulumise tunnet. Neid positiivseid faktoreid distantsõppele üleminekul korraga enam ei olnud.
Nii tõi koolide kinnipanek kõikides riikides sarnaselt kaasa tõsiseid stressifaktoreid ja mõjutas sügavalt noorte vaimset tervist: suurenes ebavõrdsus hariduses noorte sotsiaalmajandusliku staatuse ja soo lõikes; suurenesid erinevused õpitulemustes; langes õpilaste motivatsioon ja suurenesid ärevuse ja depressiooni sümptomid; noortel oli rakse leida tasakaalu kooli ja koduga seotud kohustuste vahel, vahel puudus isiklik ruum kodus.
Kuidas korraldati hariduse andmise kriisi ajal, erines riigiti märkimisväärselt. Rootsi ja Iirimaa ei kehtestanud üldse koolide täielikku kinnipanekut, oli vaid perioode osalise sulgemisega. Oli riike, kus koolid olid väga vähestel päevadel täielikult kinni, samas suurel arvul päevadest olid koolid osaliselt suletud (Belgia, Taani, Soome ja Norra). Maltal näiteks oli kõrge täielikult suletud päevade arv ja väike osaliselt suletud päevade arv. Kõige väiksem arv päevi olid koolid suletud (nii täielikult kui osaliselt) Horvaatias, Prantsusmaal, Iirimaal, Luksemburgis ja Hispaanias. Samal ajal kui kõige rohkem päevi olid koolid suletud Bosnia ja Hertsegoviinas, Põhja- Makedoonias ja Türgis. Kui vaadata neid riike, kes hoidsid arvuliselt kõige rohkem päevi koole lahti, siis Eesti oli 33 riigi seas 13. kohal.
Oluline on märkida, et isegi, kui koolid olid täielikult taasavatud, siis paljude õpilaste jaoks jätkus katkendlik koolis kohalkäimine: COVIDi levik õpetajate seas tõi kaasa ajutise distantsõppe jätkumise.
Mida riigid tegid? Tugevdati psühholoogilist tuge koolides, suurendades psühholoogide ja nõustajate arvu (Leedu); kehtestati meetmeid aitamaks õpilastel õppimises järgi jõuda suvekoolide ja kodutöö toega (Belgia). Samuti jagati tasuta sülearvuteid ja kiiremat netiühendust neile õpilastele, kes ei suutnud seda ise tagada (Malta).
3. Informeerimine
Elanikkonnale efektiivse ja adekvaatse info (kehtestatud meetmetest, isolatsiooni mõjust vaimsele tervisele ja emotsionaalsele heaolule, saadavalolevatest teenustest) jagamine on kriisisituatsioonis oluline ja seda eriti noorte seas. Selgus, et kõikidest eagruppidest puutusid just noored (85%) kõige enam kriisi ajal kokku valeuudiste ja valeinformatsiooniga sotsiaalmeedia vahendusel. See omakorda tekitas hirmu ja usaldamatust meedia osas. Mistõttu noored usaldasid ametlikke infokanaleid rohkem kui meediat ja sotsiaalset võrgustikku. Nii olid noorte jaoks kõige usaldusväärsemateks allikateks saamaks infot COVIDi kohta: teadlased (41%), WHO (40%), riiklikud tervishoiutöötajad (30%). Neile järgnes valitsus (23%), meedia (ajalehed, raadio, TV) 11% ja kaaskodanikud (6%).
Mida riigid tegid? Peamiselt jõuti noorteni sotsiaalmeedia kampaaniatega: kuidas ära tunda vaimse ja emotsionaalse kurnatuse tunnuseid ja kust saada abi (Austria); pakuti online töötubasid, kus eksperdid ja noored debateerisid noorte vaimse tervise teemadel (Küpros) ning loodi erinevaid kodulehti pakkumaks infot ja tuge pandeemia ajal (Saksamaa).
4. Noorsootöö
Osalus noorsootöös mängib võtmerolli kaitsmaks noorte vaimset tervist: noorsootöö loob võimalusi sotsialiseerumiseks, kogemuste vahetuseks, arendab kuuluvustunnet, arendab abi otsimist emotsionaalsete ja psühholoogiliste raskustega. Noorsootöö on kui katalüsaator võimestamaks noori, andes noortele kaasa oskusi (nt meeskonnatööoskus, probleemide lahendamine, kriitiline mõtlemine, eestvedamine), mis toetavad enesehinnangut ja vaimset tervist.
Pandeemia mõjutas drastiliselt osalust noorsootöös. Sinnamaani oli noorsootöö enamasti toimunud silmast-silma tegevustena. 82% noorsootöötajatest raporteerisid raskustest tegevuste pakkumisega.
2020. aasta kevadel oli 73,6% noorsootöö organisatsioonidest juba ajutiselt suletud ja 19,8% vastasid, et suure tõenäosusega tuleb ajutiselt sulgeda. Ainult 3,5% vastajatest leidis, et noorsootöö on endiselt noortele kättesaadav. Nii tuli noorsootööl liikuda sinna, kus olid pandeemia ajal noored – sotsiaalmeediat ja juba tuttavaid platvorme hakati noorsootööks kasutama. Seeläbi said suurema ligipääsu noorsootööle need noored, kes muidu noorsootöös ei osalenud, sh geograafilise distantsi tõttu.
Mida riigid tegid? Peamiselt pakuti noorsootöötajatele koolitusi ja nõustamist; loodi erifonde, et tagada noorsootöö elluviimise jätkumine (Belgia); eraldati raha online projektideks (Luksemburg) ja kohaliku tasandi projektideks (Läti).
5. Vaba aeg
Mitmed riigid pakkusid tuge suvelaagrite korraldamiseks, et taastada sotsiaalseid kontakte oma eakaaslastega, nautida vaba aega ja saada osa mitteformaalse õppe võimalustest (Tsehhi). Teised riigid rahastasid kohalikke organisatsioone, kes pakkusid kultuurilisi tegevusi noortele (Holland). Taanis oli programm, mille raames teatrid, muuseumid ja kultuurikeskused, said rahastuse selleks, et pakkuda uuenenud võimalusi noorte kaasamiseks.
6. Sport
Kuna 15-24aastased tegelevad teiste eagruppidega võrreldes rohkem sportimisega või on füüsiliselt aktiivsemad, siis piirangud sportimisvõimalustele mõjutasid kõige rohkem noori. Nii vähendas COVID drastiliselt noorte osalust spordis, mis on võtmeteguriks vaimses tervises. Kui koolid pandi kinni, siis ühes sellega jäid noorte jaoks suletuks ka sportimisvõimalused.
Vähesed riigid pakkusid erimeetmeid noorte osaluseks spordis, peamiselt olid Põhja-Euroopa riigid. Meetmeteks olid finantstugi spordiorganisatsioonidele (Soome), noorte spordis osalemise ergutamine (Saksamaal vastavad kampaaniad), teadlikkuse suurendamise kampaaniad füüsilise aktiivsuse kasuteguritest (Belgia).
Kokkuvõte
Raport näitas, et üldiselt reageerisid Euroopa riigid proaktiivselt ettetulevatele väljakutsetele ja esitasid mitmeid meetmeid nendega tegelemiseks. Kokku rakendati meetmeid kuues poliitikavaldkonnas: vaimse tervise teenused, haridus, informeerimine, noorsootöö, vaba aeg, sport. Riigid, kes meetmeid rakendasid kõigis kuues valdkonnas olid järgmised: Belgia, Küpros, Soome, Saksamaa, Luksemburg ja Holland. Kokku oli 8 riiki, kes rakendasid meetmeid viies (sh Rootsi, Taani) või neljas (sh Poola) poliitikavaldkonnas. Eesti rakendas meetmeid vaimse tervise teenuste, hariduse, informeerimise ja noorsootöö valdkondades.
Raport toob välja, et pandeemia tagajärjed noorte vaimsele tervisele jätkuvad pikas perspektiivis ja toovad kaasa mõjusid erinevatele noorte eluvaldkondadele (haridus, tööturg, sotsiaalne kaasatus).
Kui COVID pandeemial on üldse positiivset tulemust, siis selleks on noorte vaimse tervise asetamine tähelepanu keskmesse. Noorte vaimne tervis nõuab jätkuvat tähelepanu ja tuge ka peale pandeemiat. On oluline, et pandeemia ajal rakendatud meetmed (nt vaimse tervise töötajate vastuvõtud koolis, noorteprojektide rahastus, noortesõbralikud meditsiiniteenused) jätkuksid pikas perspektiivi, et need ei jääks ühekordseteks meetmeteks. Raport toob välja, et suurendama peaks tähelepanu nendesse valdkondadesse, mis siiani olid pigem tagaplaanil, nagu noorsootöö, sport ja noorte vaba aeg – need suurendavad noorte kaasatust ja edendavad toimetulekut üksilduse ja isolatsiooniga.
Soovitused
Noorte vaimse tervise probleem on kogu ühiskonna probleem. Igaüks saab midagi teha selleks, et noorte vaimset tervist hoida ja toetada, minu soovitused selleks:
- Võtke noori tõsiselt! Noortel on päris probleemid ja teemad, millega nad silmitsi seisavad – märgake ja olge noorte jaoks olemas. Olge olemas lapsevanemana, õpetajana, noorsootöötajana, kaaskodanikuna.
- Ärge survestage vanematena oma lapsi, ärge seadke neile kõrgeid ootusi olla kõige-kõige. Noored tunnevad seda survet ja ei taha pettumust valmistada.
- Kaasake noori, kuulake, mis nemad arvavad, tunnevad, mõtlevad – proovige noortest päriselt aru saada (jättes kõrvale omapoolsed hinnangud ja ootused).
- Õpetage noori arutlema, reflekteerima ja iseend kuulama.
Jah, kõik algab iseendast. Kõik algab isiklikust eeskujust. Mida sina teed iseenda heaks iga päev? Kuidas sina hoolitsed enda eest parimal viisil? Et olla seeläbi energilisem, rõõmsam, rahulolevam, tervem ja õnnelikum. Toon välja 7 soovitust:
1. Piisav ööuni selleks, et olla välja puhanud
2. Igapäevane liikumine
Meie kehad on loodud liigutamiseks. Miski ei ole ajule tähtsam, kui see, et ennast liigutaksid. Piisab jalutamisest.
3. Värske õhk
Kui palju sa käid värskes õhus? Tuulutad tubasid?
4. Toitumine
Sa oled see, mida sa sööd. Kas ja kuidas toit, mida sa sööd varustab sind parima kütusega, et keha jaksaks? Kuivõrd palju on emotsionaalset söömist ja enda premeerimist toiduga? Kui palju sa vett jood?
5. Puhkamine
Oskus puhata ja aeg maha võtta, et taastuda, et leida lahendusi teemades, milles oled kinni jooksnud. Oskus tegutsemise kõrval ka lihtsalt olla ja laadida, tegeleda mitte millegagi.
6. Sotsiaalne suhtlus
Aja veetmine oma kõige lähedasematega, kuuldud ja mõistetud olemine.
7. Tänulikkus
Oskus olla tänulik selle eest, mis juba on. Oskus panna tähele seda, mis teeb sulle rõõmu.
See kõik võib küll lihtsalt kõlada, aga kui paljud meist tegelikult seda kõike teevad? Päriselt ka magavad 8 tundi ööund, joovad 1,5 liitrit vett päevas, söövad tervislikult, viibivad vähemalt 30 minutit väljas värske õhu käes ja on kehaliselt aktiivsed? Ja nii iga päev. Teadmine ja tegemine ei ole üks ja seesama. Ja ometi on kõik see vajalik meie immuunsuse tugevdamiseks, meie hea enesetunde tagamiseks – see on vundament kõigeks siin elus. Seega, mis on sinu järgmine väike samm iseenda ja oma vaimse tervise heaks?
Hoidkem iseend ja üksteist!
