Ma olen 17 aastat töötanud avalikus sektoris, viimased 5,5 aastat olin keskastmejuht. Mulle väga meeldis mu töö noorte ja noortevaldkonna heaks, aga see pidev ületunnitöö, kus töö oli sisuliselt ainus valdkond, mis sai kogu mu tähelepanu, see viis mind läbipõlemise ääreni. Kõik kasvas üle pea – tegin ja tegin, aga tulemust ei näinud. Üks kohustus ajas teist taga. Kõike oli korraga liiga palju. Aga pingutasin edasi, mõtted olid kogu aeg töö teemadel. Pingutasin seni, kuni kadus igasugune motivatsioon ja ma ei jaksanud enam, polnud energiat, kõik tundus mõttetu.
Ma olin iseend täiesti tahaplaanile jätnud lootuses, et see ületöötamise periood on ajutine, et natuke veel pingutamist ja siis see möödub. Natuke veel ja siis on rohkem aega. Aega mõtlemiseks ja aega iseendale. Ja kuidas see aeg ei saabunudki. See esmapilgul tundunud ajutine olukord muutus normaalsuseks. Olin seal rattas ja hoogu peatada ei osanud.
Mäletan 2020. aasta suve, kui tulin puhkuselt (enneolematud 3 nädalat järjest!) ja sain aru, et kui ma oma elus midagi kardinaalselt ei muuda, siis sellest puhkusest ei ole mingit kasu – kukun samasse mustrisse. Sain aru, et kui ma ise ei võta aega iseendale, siis seda aega keegi teine mulle ei tekita. Nii lugesin läbi Hal Elrod’i raamatu „Imede hommik“ ja sellest sai minu jaoks elumuutev raamat.
Hakkasin koheselt Imede Hommikuid praktiseerima – ärkasin hommikuti tund aeg varem (toona kell 5:30), et võtta aega iseendale, tegevusteks, mis mind laevad (võimlemine, tänulikkuse kirjutamine, lugemine jm) ja milleks mul õhtuti enam jaksu ei olnud. Ja see omakorda tähendas, et läksin õhtuti varem magama. Mis omakorda tähendas, et ma ei saanud enam poole ööni tööd teha.
See ratas, mille hoogu olin vaiksemaks võtmas, peatus täielikult. Minu pikaaegne töö noortevaldkonnas sai läbi. Ees ootasid uued võimalused.
Minu kindel soov oli edasi õppima minna ja nii valisin juhtimiscoaching´u õppe EBS-s. Kokku said minu varasemad kogemused (sh kliendikogemus coaching´us ning juhtimiskogemus) ja minu tugevused (kuulamisoskus, hinnanguvabadus, empaatia jm) – coaching lummas mind, see on see, mida ma naudin ja millega saan inimestele väärtust pakkuda, aidata parimal moel kaasa inimeste eneseteadlikkuse suurendamisele.
Ma olen tänaseks kolm aastat igapäevaselt Imede Hommikut rakendanud ja teadlikult mind toetavaid harjumusi praktiseerinud – täitnud iseenda tassi esimesena. Olen õnnelik ja tunnen end energilisena. Minu hea tunne on kõige olulisem: olles parim versioon iseendast, saan olla parim ema oma lastele, parim kaaslane oma lähedastele, parim coach oma klientidele.
© reelikaojakivi.com | Kõik õigused kaitstud | Privaatsusinfo | Valmistas Woofy.org